Mõjus poliitikakujundamine ja elluviimine tähendab seda, et

– valitsus on suuteline väljakutseid ette nägema, probleeme ja sihte prioritiseerima;

– valitsemine on ühtne, seda iseloomustab usaldus ja tugev koostöö nii poliitilisel kui ka administratiivsel tasandil;

– eesmärkide saavutamist toetab toimiv planeerimissüsteem ja valitsus on suuteline ressursse vajadusel paindlikult (ümber) jagama;

– poliitikad tuginevad tõenditele; fookuses on mõju saavutamine, mitte vaid väljundite (nt seaduseelnõude arv) põhine aruandlus;

– valitsemine on demokraatlik ja kaasav: kodanikel, ühendustel ja parlamendil on poliitikakujundamises tegelik, mitte vormiline roll;

– ettevõtete ja kodanike halduskoormus väheneb.

 Plussid:

• Nullbürokraatia algatus, kus ettevõtjaid kutsuti esindusorganisatsioonide kaudu esitama ettepanekuid halduskoormuse vähendamiseks, protseduuride muutmiseks või andmeväljade kaotamiseks/lisamiseks. See näitab, et lähtutakse ettevõtjate vajadustest ja praktilistest probleemidest. Ootame, et kogutud ettepanekud ka reaalselt rakendataks.
• Justiitsministeerium on asunud nõudma eelnõude juurde mõjuanalüüse ja väljatöötamiskavatsusi, jättes nende puudumisel kooskõlastuse andmata. Sellega on minister andnud konkreetse signaali, et kehtiva õigusloome korra eiramine ei ole enam aktsepteeritav ja ka ametnikel on kindlustunne, et kokkulepitud standardid toimivad.Tuntuim näide on alkoholiseaduse vaidlus, kus sooviti hea eesmärgi, rahvatervise parandamise nimel kehtestada alkoholi müügi ja reklaami piiranguid, kuid enne õigusakti kirjutamist polnud piisavalt kaalutud lahendusvariante ja nende mõju.

Miinused:

• Valitsusasutused ei käi ühte jalga. Samal ajal, kui ühtedes töögruppides otsitakse võimalusi halduskoormuse vähendamiseks, toodetakse teises ministeeriumis algatusi, mis seda tõstavad. Näiteks vastandub Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi nullbürokraatia algatusele Sotsiaalministeeriumi idee lisada aruandlusesse töötajate soopõhine eristamine.
• Strateegilise planeerimise võimet ei ole arendatud, kuigi see siht oli ühel või teisel moel kajastatud kõikide valitsusparteide valimislubadustes. Hoolimata juba aasta aega kestvatest aruteludest ei ole suudetud selgemaks saada Arengufondi ja Riigikantselei strateegiabüroo rolle tulevikuseire tegemisel, mis on riigi tulevikuplaanide tegemiseks ja muutustega kohanemiseks vajalik.
• Puuduliku strateegilise võimekuse näiteks on nõrk eelarvestamise ja pikaajalise vaate seos. Valitsusel on vähe võimalusi prioriteetide ümberplaneerimiseks, sest riigieelarves on vähe niiöelda vaba raha. Seda olulisem on strateegilise planeerimise ja raha eraldamise süsteemi reformimine, kuid selget arusaama süsteemi uuendamise viisist ei ole. Uus riigieelarve baasseadus, mis uuendas strateegilise planeerimise süsteemi põhialuseid, võeti vastu kaks aastat tagasi. Kuid seni ei ole suudetud vastu võtta seaduses ettenähtud strateegilise planeerimise rakendusakti. Pole selge kuidas rahastatakse keerulisi, mitut valitsemisala puudutavaid algatusi. Näide – valitsusel on olemas mitmeid valitsemisalasid hõlmav Ida-Virumaa tegevuskava, kuid selle rakendusplaanis on vähestel tegevustel ära toodud eeldatav maksumus. Valdavalt on antud vaid umbmäärane viide võimalikule rahastamisallikale. Selline lähenemine hajutab vastutust ja ei toeta Ida-Viru tegevuskava sihtide saavutamist.
• Jätkub formaalne kaasamine ehk nn fassaaditegevus, kus partnerid on justkui arutellu kutsutud, kuid nende panust pole otsustamisel arvestatud. Näiteid on mitmeid, kuid viimasel ajal on avalikkuse tähelepanu pälvinud näiteks alkoholi- ja reklaamiseaduse muutmine, kus seaduse eelnõule ei koostatud väljatöötamiskavatsust. Seetõttu jäi läbi kaalumata mõju erinevatele huvigruppidele. Sageli põhjendatakse mittekaasamist kiireloomulisusega, mis tegelikult viitab haldussuutmatusele.