Kvaliteetsed avalikud teenused tähendab seda, et

• avalike teenuste kvaliteet on ühtlane ja teenused on kättesaadavad kõigile neid vajavatele inimestele.
• erinevad avalikud teenused toetavad üksteist ning aitavad inimestel võimalikult hästi täita oma kohustusi, realiseerida õigusi või osaleda ühiskonna elus.
• riigi ja KOV tasandi rollide jaotus teenuste tagamisel on selge ning seda toetab toimiv rahastamismudel
• kodanikke, ühendusi ja (sotsiaalseid) ettevõtteid kaasatakse avalike teenuste osutamisse

Plussid:

• Eesti Maksu- ja Tolliameti ja Statistikameti algatus „Aruandlus 3.0“ ehk plaan ühtlustada teenused, mis küsivad ettevõtjatelt eri viisidel ja kanalites andmeid. Eesmärk on vähendada ettevõtjate halduskoormust, samuti jätta ära tarbetuid tööülesandeid ametnike poolt.
• Mitmed sotsiaalhoolekande valdkonnas jõustunud muutused, mis on vähendanud bürokraatiat ja võimaldavad inimestel kergemini teenuseid saada. Sotsiaalministeeriumil kui riigi tellijal on vabamad käed planeerida teenuseid tulenevalt nõudlusest ja ressursist ning neid inimestele kättesaadavamaks teha. Teiseks leevendati nõudeid pakutavatele erihoolekandeteenustele, mis võimaldab rohkematel teenusepakkujatel oma tegevust käivitada ja teenust inimesekesksemalt pakkuda.

Miinused:

• Haldusterritoriaalne reform on keskendunud omavalitsuste suurusele, aga mitte avalike teenuste ümberkorraldamisele. Seda, kuidas omavalitsuste liitumine mõjutab kodanike juurdepääsu teenustele ja tooks kaasa ka parema kvaliteedi ja kasutajate rahulolu, pole süsteemselt käsitletud. Ülesannete jaotumist riigi ja muutuva KOV tasandi vahel ning teenuste rahastamist ei ole veel arutatud.
• Erivajadustega inimeste varustuse kompenseerimise muutused jäid ametkondade vahel selgeks rääkimata ja sihtrühm õigeaegselt teavitamata. Õigusakti vastuvõtmise ja selle jõustumise vahele jäi väga vähe aega. Ehkki reform ise on vajalik ja selle pikaajalisem tulem ilmselt positiivne, oli selle elluviimine, kommunikeerimine ning asutuste vaheline koostöö muutuse rakendamisel näide sellest, kuidas avalikke teenuseid ümber korraldades mitte toimida.