Mõlemas riigireformi sõlmpunktis oli edasiminekut. Esiteks kehtestati kauaoodatud omavalitsuste ühisametite moodustamise regulatsioon, millega loodi alus omavalitsuste tihedamaks koostööks. Teiseks võeti vastu seadus, millega lõpetatakse maavalitsuste tegevus. Maavalitsuste reformimise ideid on kaalunud mitmed varasemad valitsused. Alles nüüd on kindel, et maavalitsused kaovad ja nende ülesanded jagatakse eri võimutasandite vahel. Mõlemad seadusalgatused valmisid siiski juba eelmise valitsuse ajal ja ootasid vastuvõtmist pikalt.
Haldusreformi piduriks on jätkuv selgusetus valitsemistasandite avalike ülesannete jaotuses ja nende rahastamises. Teema oleks tulnud otsustada ammu. Arvatavasti vaidlustavad mitmed omavalitsused valitsuse sundühendamiste otsused kohtus. Kohtuvaidluste tekkimist soodustas valitsuse otsus jätta Loksa linn ühendamata Kuusalu vallaga. Selle erandi tegemine ei olnud piisavalt põhjendatud ja läbipaistev. Valitsuse argumendid olnuks eesootavate vaidluste valguses tugevamad, kui avalike funktsioonide jaotuses, nende finantseerimise ja kohalike maksude küsimustes oleks otsused tehtud.
Veel üks murekoht on see, et valitsusel puudub tulevikustrateegia – vastus küsimusele, millist riiki me tahame ja suudame üleval pidada? Riigivalitsemise ümberkorraldamine on teiste reformide vedur, kui muutusi nutikalt teha. Kesise kvaliteediga avalik haldus takistab arengut. Sestap peaks riigireformi juhtimine olema kindakäelisem ja pikema vaatega, kui eelmise kvartali parteipoliitilised olud seda lubasid.
Ka teistes poliitikavaldkondades ei tohiks eksida hea valitsemise printsiipide vastu. Uut moodi poliitikat, mille koalitsioon ise oma lipukirjaks võttis, ei saa teha suletud viisil, kaasamist ja debatti simuleerides ning suhtudes otsuste mõju hindamisse pealiskaudselt. See kahjustab reformide elluviimiseks vajalikku usalduskrediiti.
Kokkuvõttes tõdes kolleegium, et puudub kindlus, et valitsus pingutaks riigi reformimisel piisavalt. Riigireformi ideekorje ja ettepanekute sõelumise faasist tuleks siirduda valikute langetamise ning muutuste realiseerimise etappi. Riigiaparaadi ümberkorraldamisel on vaja julgemaid otsuseid, et saavutada positiivne mõju teistes eluvaldkondades. Senised edenemised on seotud eelmisel aastal vastu võetud haldusreformi seaduse täitmisega või varem ette valmistatud eelnõude vastuvõtmisega. Jõudsam otsustamine oleks aidanud kaasa paremale omavalitsuste ja maavalitsuste reformi elluviimisele. Riigijuhid peaksid ühest küljest mõtlema suurelt ja süsteemikeskselt, kuid teisest küljest tegutsema muutuste teostamisel energiliselt kui (poliitika)ettevõtjad.
Eelnevat arvestades on hinne valitsuse tegevusele „kaks“ ehk puudulik. Tulemus ei ole rahuldav, kuid pole viie palli skaalal ka kõige kehvem, sest valitsusel on jätkunud tahet maavalitsuste reformiga edasi liikuda. Lisaks võttis valitsus vastu riigireformi tegevuskava ja tegeleb mitmete väiksemate riigireformi ülesannetega, millest kodanikke puudutab enim bürokraatia vähendamine ning riigimajade loomine maakonnakeskustes. Nimetatud algatuste mõju avaldub küll aegamööda, kuid need näited demonstreerivad, et võimalused riigivalitsemises tervikuna positiivsete nihete saavutamiseks on veel head.
