Rauno Vinni, Praxise riigivalitsemise ekspert
Marxi ja Engelsi «Kommunistliku partei manifest» algas fraasiga, et mööda Euroopat käib ringi kommunismitont ja kõik vana Euroopa jõud on ühinenud pühaks ajujahiks selle vastu. See lendlause on a(s)jakohane ka siin ja praegu. Parafraseerides: üks tont käib mööda Eestit – riigireformi tont!
Paljud on proovinud seda nähtust kirjeldada, aga keegi ei oska päris täpselt öelda, millega on tegu. Mõned, kes justkui viirastust näinud, on ära ehmatatud. Teised ei usu ülepea selle eksistentsi. Ometi teema kummitab. Ikka ja jälle esitavad eri jutustajad reformi ideedest oma versioone, nagu ikka ühest heast legendist.
Seekord on muinaslugu riigireformist tegelikkuseks muutumas. Esimest korda on meil riigihalduse minister. Valitsus on algatanud rea väiksemaid reformiprojekte. Neist enim on kajastust leidnud valitsemissektori töökohtade arvu vähendamine. Märkimist väärivad ka halduskoormuse alandamise nimel ette võetud nullbürokraatia projekt, õigusloome mahu vähendamine ja jõulisem seadusloome kvaliteedi jälgimine jne.
Riigivalitsemise arendamine on põhjusega poliitilises päevakorras kõrgel kohal. Kodaniku jaoks on küsimus selles, kas tulevikus jäävad alles avalikud teenused, mis harjumuspäraseks on saanud. Reformi on vaja, sest riigimasina muutumise võimest sõltub meie toimetulek riigina. Kõlab suuresõnaliselt? Vaadakem, mis praegu toimub Ukrainas ja Moldovas. Sealsete rohkete probleemide ühiseks nimetajaks on see, et lokkav korruptsioon ja madal valitsemise kvaliteet on juurdunud kõikidel elualadel.
Eesti poliitikute kiituseks tuleb öelda, et riigivalitsemise reformimise tähtsust on mõistetud. Alles hiljuti oli reformide arutamine kitsa ekspertide ja ühiskonnategelaste ringi hobi. 2015. aasta riigikogu valimisdebattides sai riigireform väärilise koha ja osa lubadustest leidis tee koalitsioonileppesse. Milles on siis probleem?
Kujundlikult jätkates on küsimus selles, et vankri ette on rakendatud mitu hobust ja kutsareidki on pukis rohkem kui üks. Hobustele antakse piitsa läbisegi, nii et suksud ei mõista, kuhu kapata. Vanker võib nii kraavi keerata. Teisisõnu: eri riigireformi algatusil ei ole ühtset suunda. Puudub reformi tegevuskava, eri ministeeriumid töötavad paralleelsete projektide kallal ja tegevused ei ole seostatud ning loogilises järjekorras. Näiteks riigilt palka saavate töötajate arvu vähendamisele oleks võinud eelneda avalike ülesannete vajalikkuse analüüsimine.
Nendele küsimustele vastamine ei olegi niisama lihtne, sest eri osalised mõtestavad riigireformi olemust ja eesmärke eri moel. «Riikliku» reformikava puudumisel on reformi sisu avatud võistlevatele arusaamadele. Ettepanekuid on oma valimisplatvormides teinud nii parteid kui ka ühiskondlikud rühmitused ja riigiasutused ise. Tuntumad reformikavad on Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kava, Arengufondi kasvuvisioon, Jüri Raidla ettepanekud, haldusvõimekuse arendamise ja OECD riigivalitsemise raporti soovituste rakendamise tegevuskava.
2015. aasta parlamendivalimiste ajal analüüsis eelviidatud allikaid rühm eksperte. Valmis riigireformi teemapaber, mis koondas ühte eri dokumentide reformiideed ja võrdles parteide valimislubadusi. Sellest tööst kasvas välja kodanikualgatus, millel nimeks Riigireformi Radar.
See tugineb arusaamal, et muutused peaks teenima kolme suurt eesmärki – riigivalitsemine peab olema usaldusväärne, võimekas ja jõukohane. Radari tegijad ei soovi ise luua veel ühte reformidokumenti, neid on piisavalt. Reformi tegevuskava peaks olema rajatud poliitilisele tellimusele. Sestap võtsid Radari tegijad valitsuse tegevuse vaatlemise aluseks juba avaldatud dokumendid ja koondasid nende ideed viide rühma.
Esiteks, avalike teenuste kvaliteet. Teenused – nt esmane tervishoid, põhiharidus, elutähtsad teenused jms – peavad olema ühtlaselt head üle Eesti. Kodanikud ei pea seejuures mõtlema sellele, kas teenusepakkujaks on keskvalitsus või kohaliku omavalitsuse asutus, eraettevõte või vabaühendus. Vahet pole, kas teenus on digitaalne või mitte – tähtis on selle kättesaadavus ja inimkesksus.
Teiseks, poliitikakujundamine ja elluviimine peab olema mõjus, s.t et meid kõiki puudutavate küsimuste lahendamine on kaasav ja läbipaistev ning valikuid langetetakse, tuginedes tõenditele. Heade otsuste tunnuseks on ka läbimõeldud elluviimine, rahastamine ja informeerimine.
Kolmandaks, riigi ülalpidamine peab olema jõukohane. Sellist asja nagu õige avaliku sektori suurus ei ole olemas. Lihtsustatult, mõnes riigis on tervishoid ja kõrgharidus erasektori rida ning avalik sektor väiksem. Meil on teisiti.
Neljandaks, inimeste jt ressursside juhtimine peab olema professionaalne. Tugevad juhid toovad inimestes välja nende parimad küljed. Kehv juhtimine raiskab aega, raha jm ressursse. Olukorras, kus tulevikus on vaja vähemaga rohkem saavutada, muutuvad otsustajate teadmised ja oskused varasemast veel olulisemaks.
Viiendaks on Riigireformi Radari vaateväljas riigireformi enda elluviimine, näiteks peab jälgima, et valitsussektori töötajate arvu vähendamine ei kahjustaks elutähtsate teenuste osutamist.
25. veebruaril toimus riigikogu riigireformi toetusrühma esimene koosolek, kus otsustati, et riigikogu peaks koostama üheselt mõistetava riigireformi kontseptsiooni. Otsustati teha ettepanek korraldada riigireformi-teemaline olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu täiskogul. Riigireformi radari tegijad loodavad, et poliitilise tasandi mõttetöö ja planeerimise tulemusena tekib legitiimne, läbi vaieldud ja ühiselt kokku lepitud sihiseade, millest teised huvigrupid ja osapooled praegu puudust tunnevad.
Riigireform jääbki meid kummitama, sest selle alusprobleemid ise ei lahene. Targem on püüda seda ähmast nähtust tegelikuks muuta. Tehes praegu koordineeritult äkilisemaid muutusi, piisab edaspidi taas väikestest ettevõtmistest ja asutuste iseotsustamisest.
