Erinevates esitlustes hoiatatakse meid muudkui, et maksumaksjate osakaal väheneb ja ülalpeetavate osakaal suureneb, kõneldakse püksirihma pingutamisest.
Tegelikkus on aga selline, et isegi reformierakondlased tunnistavad Eesti Päevalehe veergudel reformide peatumist ja peaminister Taavi Rõivas on küsimuses kõike muud kui sõnarohke.
Ega peaministril suurt midagi esile tuua olegi. Riigihalduse minister meil küll on, aga on selline teema, millest räägitakse juba 1990. aastatest alates. Õigupoolest paistab, et tegelikult liigume selle reformi eesmärgist – lihtsamast, tõhusamast ja odavamast riigihaldusest – kaugemale. Ka Taavi Rõivase ametiajal oleme liikunud kohati pigem keerukama ja kallima riigi poole.
Sajandivahetuse paiku tegeleti ministeeriumide ühendamisega. Väidetavalt pidi see tooma kokkuhoidu. Näiteks pandi kokku teede- ja sideministeerium ning majandusministeerium. Nüüd aga sammume uut rada. Ministeeriumides on korraga ametis koguni kaks ministrit. Võtame näiteks sotsiaalministeeriumi, mis peab mahutama nii sotsiaalkaitseministri Margus Tsahkna kui ka töö- ja tervishoiuministri Jevgeni Ossinovski. Varasema aja ministrid pidid ikkagi oma valdkonnaga üksi hakkama saama. Ei ole vaja olla eriti tark, et mõista: kahte ministrit oma abipersonaliga on kallim ülal pidada kui ühte.
Samasugune „kahepäine kotkas” valitseb majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi – ei piisa majandus- ja taristuminister Kristen Michalist, peab olema ka ettevõtlusminister Liisa Oviir. Kahe ministeeriumi ühendamisest ei ole kasu, kui lõpuks palgatakse lisaminister, kellel on ka abilised. Kas see oligi seesama , millest kampaania ajal räägiti?
Rahandusministeerium peaks meie raha väga hoolikalt lugema, kuid sellegi ruumidesse on tulnud mahutada nii rahandusminister Sven Sester kui ka riigihalduse minister Arto Aas.
Kuhu edasi? Teeme kultuuriministeeriumi juurde veel kinoministri ametikoha nagu Eesti NSV aastatel? Veel nukram on lugu siis, kui ministeeriumid ajavad vastandlikku asja – näiteks tahab haridusministeerium, et välismaalased pääseksid lihtsamalt Eestisse teadmisi ja oskusi jagama, siseministeerium aga näeb neis esmajoones kontrollimist vajavat riski.
Kui õige alustaks haldusterritoriaalset reformi sellest, et liidaks näiteks Jõgeva ja Tartu maavalitsuse ning Põlva- ja Võrumaa maavalitsuse? Siis ehk saame natuke odavama riigihalduse.
