Riigireformil peab olema kindel koht uues koalitsioonileppes ning omavalitsused vajavad sõnumit, et haldusreform jätkub. Samuti tuleb jätkata riigireformiga laiemalt, paneb Riigireformi Radari kolleegium uue valitsuse loojatele südamele.
Uuel koalitsioonil on kiire põhimõtteliste küsimuste kokkuleppimises ja teemasid on laual palju. Muret teeb aga see, et riigireform on vaid ääri-veeri teemaks tulnud ja ei paista Keskerakonda, sotsiaaldemokraate ja IRLi üleliia erutavat. Mõnes mõttes on see arusaadav – tegemist pole teemaga, mis tooks kiirelt valijate armastuse või mida oleks lihtne avalikkusele selgitada. Vastupidi, haldusreformi seismapanek võib tunduda esmapilgul poliitiliselt hea mõte, arvestades järgmisel sügisel toimuvate kohalike omavalitsuste valimisi.
Haldusreformi must stsenaarium
Eesti arengu seisukohalt on see vale ja lühinägelik. Moodustatava koalitsiooni esmane tõsiseltvõetavuse lakmuspaber on otsus haldusreformi lõpuleviimise kohta.
Praegu oleme olukorras, kus haldusreformiga on jõutud murdepunktini ja esimest korda on võimalus, et see saab tõesti ka tehtud. Sügisel jõuti omavalitsuste liitmise järgsesse etappi: esitati KOVide rahastamise mudeli ideed ja ettepanekud omavalitsuste rollist kohaliku ettevõtluskeskkonna arendamisel. Samas ei jõudnud valitsus arutada näiteks maavalitsuste saatust, regionaalse riigihalduse mudelit, ääremaastumise peatamist jm. Moodustataval koalitsioonil on võimalus näidata oma pädevust ja otsustusvõimet, need küsimused professionaalselt lahendades.
Hektiline olukord ei saa kesta kaua ja hakkab halvama Eesti riigi toimimist. Mõnel pool käib reform täie hooga, liitumisotsused on tehtud või kohe tegemisel. Teisalt leidub küllalt ka omavalitsusi, kellel praeguses segases olukorras ei ole motivatsiooni liitumisega edasi minna. Kohalikud omavalitsused peavad moodustatavalt valitsuselt saama kiiresti sõnumi, et omavalitsuste ülesannete ja rahastamise küsimused lahendatakse ning haldusreformi ei peatata.
Otsus, et haldusreform viiakse ellu vabatahtlikkuse ja sundliitmise kombinatsioonis (kes vabatahtlikult ei liitu, liidetakse juba valitsuse poolt), pani esimest korda asjad tegelikult liikuma ja sundis omavalitsusi tegutsema. Senine kogemus näitas, et puhtvabatahtlik ühinemine ei toimi. Tarvis on nii präänikut (mis oli ka enne olemas) kui ka piitsa. Kui uus valitsus otsustaks piitsast loobuda, jääksid paljud ühinemised kindlasti ära.
Liitumised peavad olema lõpetatud hiljemalt pool aastat enne kohalike omavalitsuste valimisi ehk mai keskpaigaks. Iga ebakindluse signaal uuelt valitsuselt seiskaks mitmed liitumisläbirääkimised ja ajaks senise töö luhta.
Kui nüüd haldusreform poole protsessi pealt pooleli jätta, tekib olukord, kus meil on kõrvuti suuremad ühinenud omavalitsused ja sealsamas pisikesed. Sellise ebaühtlase lapiteki Eesti on hullem kui olukord enne haldusreformi, sest erinevused KOVide vahel käristavad avalike teenuste kättesaadavuse ja toimimise erinevused veelgi suuremaks.
Kokkuvõtvalt: haldusreform on praegu riigireformi kõige kriitilisem küsimus, mis vajab koheseid otsuseid ja aktiivset tegevust haldusreformile täpsema sisu andmisel. Iga kaotatud päev on probleem, reformi seismajäämisel on pikaajaline negatiivne mõju riigi toimimisele ja avalike teenuste pakkumisele.
Seisakust saab Välja vaid riigireformiga
Valitsuse vahetusega ei kao kuhugi ka vajadus laiema riigireformi järele. Eesti ees seisab küsimus, kuidas saame hakkama olukorras, kus maksumaksjate arv väheneb ja avalike teenuste pakkumine senises mahus ja kvaliteedis käib meile üle jõu?
Praegu moodustataval valitsusel on võimalus uues koalitsioonileppes riigireformi prioriteedid kokku leppida, seejuures ka kehtivad parteide programmid üle vaadata ja vajadusel neid muuta. Raasukese majandusarengu töörühm ja paljud teised töögrupid, sh Riigireformi Radar, on teinud palju ettepanekuid, mida aluseks võtta. Halduskoormuse ja sisemise bürokraatia vähendamine, nutikam poliitikate kujundamine ja eelarvestamine, sõltuvuse vähendamine eurorahast, juhtimise kvaliteet – need on vaid mõned väljakutsed.
Kolleegiumi soovitus on kokku leppida 3–5 põhimõtet, millest valitsus reformiotsuste tegemisel lähtub ja millest ei taganeta üksikute ministrite või ametkondade vastuseisu tõttu. See aitab ennetada vaidlustesse takerdumist tehnilisemates küsimustes. Printsiip, et riigipalgaliste arv ei saa kasvada, kui kogu töötajaskond kahaneb, on üks võimalik näide sellisest kokkuleppest.
Loodav valitsus deklareerib, et nende eesmärk on tuua Eesti välja seisakust. Selleks on vaja väga head riigiaparaati – seisaku murdmise eelduseks on riigireform läbi targa riigi kujundamise. Eelmise valitsuse vedamisel on hea algus tegelikult tehtud ja viga oleks riigireform kõrvale heita vaid seetõttu, et see seostub ehk liialt reformierakondlase Arto Aasaga. Vastupidi, Jüri Ratasel on siin võimalus hakata riigireformi strateegiliseks juhiks – roll, mida eelmine peaminister ei võtnud. Riigireformi elluviimiseks peab seda juhtima peaminister.
Alla kirjutanud Riigireformi Radari kolleegiumi liikmed:
Aivo Adamson, ASi Starman juhatuse esimees
Annika Uudelepp, mõttekoja Praxis riigivalitsemise ekspert
David Vseviov, ajaloolane, Eesti Kunstiakadeemia professor, PhD
Heldur Meerits, investor
Jaak Aaviksoo, Tallinna Tehnikaülikooli rektor, akadeemik
Külli Sarapuu, riigivalitsemise ekspert, PhD
Külli Taro, riigivalitsemise ekspert, PhD
Maarjo Mändmaa, Hoolekandeteenused ASi juhatuse esimees
Taavi Veskimägi, Elering ASi juhatuse esimees
Tiina Randma-Liiv, Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituut, PhD
Toomas Tamsar, Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja
