Mäletate Kukerpillide lugu: “Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt. Tahan lennata, aga näe, kardan kokkupõrget”? Peaaegu nagu meie poliitiline elu.
Esmaspäeval avaldati riigireformi radari esimene hinne sellele, kuidas meil riigireform edeneb. Hinde panemine on Eesti Tööandjate Keskliidu ja mõttekoja Praxis ühine algatus, millega on seotud hulk haritud, lugupeetud ja kaasamõtlevaid inimesi. Nende esimene hinne sellele, kuidas meie riigi edendamine sujub? Kolm miinus. Selgitusega, et selle hinde panemisel on valitsejatele avanssi antud.
Miks hinne just selline tuli ja kas see võib olla märk mingist laiemast hoovusest ühiskonnas.
Lendab sülge ja sulgi
Laias laastus saab öelda, et hinde saab kokku kahest poolest. Esmalt plussid selle eest, mis on tehtud hästi. Teisalt miinused sealt, kus on võssa keeratud või pole liikvele pääsetudki. Kui muidu on Eestis viimasel ajal olnud moes pidevalt häbi tunda, siis nüüd nendin presidendi aastapäevakõne valguses, et mul on ka mure. Mure selle pärast, et mitte lihtsalt ei jäeta uute kõrguste poole pürgimata, vaid vallutamata alale jõudmist ei peeta vist enam vajalikukski.
Sellel üsna karmil hinnangul on konkreetne põhjus. Riigireformi tegijad on praegu, ümmarguselt aasta pärast selle Riigikogu koosseisu valimist, plusse saanud peamiselt tehnilise või organisatsioonilise tasandi asjade eest.
Jah, näiteks maksu- ja tolliameti ning statistikaameti algatus “Aruandlus 3.0”, et ettevõtjatelt vähem andmeid küsida; nelja ministeeriumi koostöös korraldatav nullbürokraatia projekt, kus kogutakse ettevõtetelt ettepanekuid halduskoormuse vähendamiseks; avalike teenuste digitaliseerimine, riigiauditiga alustamine vms on kõik üksikuna võttes toredad. Aga neis ettevõtmistes puudub süsteem ja selge omavaheline side.
Siit tulebki peamine miinus. Kuidas saab Eesti riiki reformida ning paremaks muuta, kui riigireformi mõiste ja sihiseade on keskselt defineerimata?
Veelgi enam, puudub ka ühtne tegevuskava, s.t pole teada, mida ja millal ja milleks soovitakse saavutada. Nii pole ju mingit kindlust, et tehakse õigeid asju õigel ajal ja viisil.
Pildi muudab veelgi nukramaks see, et strateegiline eelarvestamine on pigem juhuslik. Olemas on tegevuskava probleemide lahendamiseks, kuid mida paljude tegevuste juures ei ole, on nende maksumus. Plaanid on toredad, aga ilma kuludele mõtlemata planeerimine pole just riigimehelik. Nüüd kumabki vastu suurim probleem. Eestit juhitakse ja valitsetakse nagu mingi suure süsteemi osakonda, kus taktikalisest otsustamisest piisab.
Tavaperspektiiv on järgmised valimised ja pikk perspektiiv ülejärgmised valimised. Loomulikult mitte sama tasandi omad. Lähivalimistel tulemuse maksimeerimise ülimuslikkus kõige muu suhtes tingibki selle, mis muidu paistab imelik.
Kas see on normaalne, et Euroopa Kontrollikoja liikme ametisse määramine seotakse kooseluseaduse rakendusaktidega ehk niivõrd oluliste seadusemuudatustega, mis nõuavad parlamendis vähemalt 52 poolthäält? Ja siis tehakse samm edasi ning teised nõuavad vastu põhiseaduse muutmist.
Jätame nüüd kõik vaheetapid ära. Mis jääb järele? Selleks et üks bürokraat välismaale ametisse määrata, tuleks muuta Eesti Vabariigi põhiseadust! Ja seda arutatakse tõsimeeli!
Kusagil radari all lendab aga vaikselt mõne inimese elu. Mis te arvate, kas siis, kui see tants pihta hakkas, keegi üldse korrakski mõtles, mis saab praegusest kontrollikoja liikmest ja tema perest, kes kavatsesid Eestisse tagasi kolida?
Kõrvaltvaatajal on sel madallennul kulgeval ärategemise rallil imelik olla. Sülge ja sulgi lendab, kogu aeg on põnev, eksistentsiaalselt olulised teemad mattuvad aga üha suurema tolmupilve alla.
Unistama peaks suurelt
Naiivsevõitu küsimus, aga siiski – millist riiki meile pakutakse?
Reformierakond peenhäälestab meid Põhjamaaks, kuigi on päris selge, et kruti palju sa tahad, kitarri on keeruline tšellona kõlama saada. IRL kiikab kahe miljoni eestlase poole, mis on täiesti võimalik, kui eestlaselt eesti keele oskus ja hele nahavärv maha võtta. Sotsid on pildis sellega, et igal eestlasel peab olema õigus iga teise eestlasega seaduslikult koos elada, kui nad seda ainult tahavad.
Keskerakond teab, et kõik, mis on väljaspool Tallinna, on valesti, kuid kahjuks unustab kogu aeg ütlemata, kuidas oleks õigesti. Vabaerakond juhiks riiki nagu üht suurt tudengikorporatsiooni. Ja EKRE plaan on ilmselgelt kinni vendade Juhansonide ärkamisaegses unistuses meie lahti lükkamise kohta.
Kusjuures võikski lahti lükata. Aga mitte riiki ja geograafiliselt, aga mõtteviisi, ja aktiivselt. Osakonnajuhataja mentaliteedist tuleks lahti saada ning vähemalt unistada visionäärist tippjuhiks olemisest. Sest kui jäädagi põlve otsas nikerdama, on avansina saadud kolm miinus parim hinne, mis meie riigi edendamisele üldse pannakse.
