Maarjo Mändmaa,
Hoolekandeteenused ASi juht, Riigireformi Radari kolleegiumi liige
Sotsiaalministeeriumis veeretatakse juba mõnda aega mõtet tervisevaldkonna allasutuste konsolideerimiseks. Kuid lisaks asutuste liitmise ja ülesannete ümberjagamisele tuleks tõstatada ka küsimus, kas riik ikka peab tervisevaldkonnas täitma kõiki neid ülesandeid, mida ta täna täidab.
Et tervishoiusektor vajab reformi, selle vastu ei vaidle täna keegi. Sektori juhtimise valdkonnas tegutseb kuus riigiasutust kogueelarvega 138,4 miljonit eurot. Iga-aastases riigieelarves on tervishoiuvaldkonnaga seotud kulud olnud suurusjärgus 1,7 miljardit eurot, mis tähendab, et juhtimisele kulub 8 protsenti vahenditest. Personalist toimetab korraldajatena ca 5% valdkonna töötajatest – täistööajale taandades 992 inimest. Viimane suuremahulisem ümberkorraldus tervisevaldkonna juhtimises oli 2009-2010 aastal, kui Tervishoiuamet, Tervisekaitseinspektsioon ja Kemikaalide teabekeskus liideti üheks Terviseametiks.
Tervisevaldkonna juhtimine on üsna optimaalne eilsete vajaduste rahuldamiseks
Muudatusi ei tohi muidugi teha ülejala. Sotsiaalministeeriumi tellimusel valmiski suve hakul tervisevaldkonna funktsionaalne analüüs, millega sooviti saada ideid valdkonna tegevuse efektiivsuse suurenadmiseks ja konkreetseid ettepanekuid tervisevaldkonna juhtimise funktsionaalseks ülesehituseks.
Tulemusega ministeerum rahul ei olnud. Tõepoolest on analüüsi lõppraportit lugedes näha, et eksperdid on olnud suhteliselt kimbatuses struktuursete reformide muudatuste soovituste andmisel. Jõutakse järeldusele, et tervisevaldkonna juhtimine on juba optimaalne ja dubleerimine pea olematu, pigem on katmata valdkondi ja teatud ülesannete jaoks oleks vaja hoopis ressursse juurde anda.
Mõned soovitused siiski antakse. Olulisimaks neist soovitus viia ministeeriumist välja võimalikult palju tervisepoliitika rakendamise tegevusi ning koondada kokku valdkonna info- ja analüüsivõimekus.
Kuid praeguse ülesande põhjal koostatud analüüs võtab eelduseks olemasoleva olukorra ega käsitle seda, kas ja miks neid ülesandeid, mida riik täna tervisevaldkonna juhtimisel täidab, üldse peab täitma.
Võtame üheks näiteks minu valdkonna, erihooldekodud. Analüüs pakub välja hoolekandeasutuste järelevalve üleviimist Sotsiaalkindlustusametist Terviseametisse. Samas jääb ära arutelust järelevalve sisust – mida ja miks peab üldse riik järele valvama? Kui Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel on erihoolekandeteenused (erihooldekodud) üha enam liikumas isikukeskseks võimalikult tavalistes kodustes tingimustes pakutavateks sotsiaalseid oskuseid arendavateks teenusteks, siis miks ja millise osa üle peaks teostama järelevalvet meditsiiniharidusega inimene?
Veel vähem on kokkuvõttest lugeda, milline peaks olema tervisevaldkonna juhtimise ümberkujundamine tulevikuväljakutseteks (teaduse ja tehnoloogia arengust tekkiv potentsiaal) valmisolekul. Tartu Ülikooli geeniteadlane Lili Milani ütles 1.aprillil toimunud Creativity for Change Forumil, et teaduse arengud annavad ühe enam patsiendile võtmerolli ja inimese genoomi kaardistuse abil saab muuta ravimise üha lihtsamaks, efektiivsemaks ning kordades odavamaks (eelduseks vastutustundlik isikuandmete kasutatavus/kättesaadavus). Ka nende mõjudega peaks tehnoloogiliselt innovatiivses Eestis arvestama.
Osa teenuseid erasektorile, riik loogu eeldused
Kahtlemata kostub tervisevaldkond teemana, kus ainult range järelevalve ja arstidiplomiga inimesed võivad otsuseid teha. Paratamatult on tänapäevased kommunikatsioonitehnoloogilised lahendused aga loonud võimalusi igaühel hankida käepäraste vahenditega tervisealast informatsiooni, jälgida oma tervist ja kujundada tervisekäitumist. Ning võib julgelt prognoosida, et see on alles algus. Inimesed on muutunud terviseteadlikumaks, rohkem ollakse valmis tegelema profülaktikaga ja tervena elatud eluea kasv kinnitab seda trendi. Elanikkonna suurem terviseteadlikkus aitab loodetavasti hoida kokku raha, mis haigekassa vahenditest peaks muidu minema pereõele vererõhu mõõtmise eest. Nüüd saab suunata selle vähihaiguste raviks.
Seega on aeg ka selle valdkonna poliitikakujundajatel ja -rakendajatel mõelda, mis on need tervise valdkonna avalikud teenused ja tegevused, mida ei pea ilmtingimata riiklikult osutama, kus on näha erasektori initsiatiivi ning huvi. Riigi roll oleks siinkohal luua eeldused ja juhtida tegevusi, mis aitaks võimalustel realiseeruda.
