04.01.2017
Riigireformi mõiste on lai. Et midagi ära jõuaks teha, on vaja valida selged fookused. Riigireformi Radar pakub välja konkreetsed eesmärgid:
Esimeseks eesmärgiks oleks haldusreformi lõpuleviimine koos regionaalhalduse küsimuste lahendamisega.
Teiseks prioriteediks võiks olla efektiivsema ja paindlikuma riigi kujundamine. Vastust tuleb otsida küsimusele, milliseid ülesandeid riik peab ja suudab täita? Millise kvaliteediga ja ressurssidega?
Eelmine valitsus saavutas valitsussektori töötajate arvu vähendamisel teatavat edu, kuid suuresti tänu asutuste endi töökorralduse tõhustamisele. Edasistel aastatel oleks tarvis süsteemiüleseid muutusi – kui järgneva 10 aasta jooksul väheneb töötajaskond 50 000 inimese võrra, siis peab riigipalgaliste arvu vähendamisega jätkama. See tähendab, et avalik sektor peab kahanema 1000 inimese võrra aastas.
See aga eeldab suuri muutusi – kuni selleni välja, et riik mingitest ülesannetest teadlikult loobub. Alt-üles stiilis või väiksema kaliibriga muutused – nt muuseumivõrgu korrastamine või tugifunktsioonide ühendamine ministeeriumide ühishoones – mida võib riiki kui tervikut vaadates peenhäälestamiseks nimetada, pole enam piisavad.
Kolmandaks eesmärgiks oleks hästi toimiv osalus- ja esindusdemokraatia. Selle sisuks on poliitikategemise osaliste parem koostöö ja avatud valitsemine.
Siin peab viskama kivi uue koalitsiooni kapsaaeda. Nn kobareelnõu kaasus, kus õigusloome hea tava ja mõju hindamise reegleid rikuti, oli samm kõrvale nii koalitsiooni enda alusleppe põhimõtetest kui ka avatud poliitikategemise põhimõtetest. Kui soovitakse siiralt riigi juhtimisse uut kvaliteeti tuua, siis tuleks koalitsioonileppe sihid ja riigi ümberkorraldamine kokku viia riigireformi alusdokumendis või riigireformi seaduses, mis võetakse vastu parlamendi tasandil.
Tegelik riigireformi elluviimine on muidugi valitsuse ülesanne. Siit oluline soovitus. Riigireformi saab juhtida ainult peaminister, sest suured muutused – nt avalike teenuste ümberkorraldamine – puudutavad kõiki valitsemisalasid ja riigihalduse ministri käed jäävad lühikeseks.
Peaminister saab olla edukas siis, kui riigihalduse minister oma meeskonnaga head tööd teeb ja reformile kvaliteetse sisu annab. Loomulikult peavad ka teised ministrid otsustamises ja elluviimises kaasa lööma, sest tegelikud võidud peituvad harupoliitikate reformides. Tööjaotus ja vastutus tuleb ühiselt kokku leppida.
Lühidalt, riigireform ei ole väikeste tehnokraatlike arendusprojektide summa. Tegelik reform sisaldab kaalukaid otsuseid ja vajab seega tugevat poliitilist juhtimist. Sestap on peaministri isiklik sekkumine ülioluline.
