Riigireformi Radari kolleegium andis riigireformi edenemisele ajavahemikul juunist augustini 2016 hinde „kaks“, sest sel perioodil oli riigireformi vallas poliitiline seisak.
Seekordse hindamise probleemidest jookseb punase niidina läbi küsimus muutuste juhtimise kvaliteedist: kui riiki reformides tahame toetada suurte probleemide lahendamist, siis tuleb reforme aktiivselt, süsteemselt ja teadlikult juhtida! Tahame tunnustada riigihalduse minister Arto Aasa ja ametnikke, kes on teinud head tööd, aga kelle käed jäävad ühel hetkel lühikeseks, kui valitsus ühiselt otsuseid ei tee.
Radari kolleegium hinnangul on vajalik senise eeltöö jõustamiseks teha järgnevat:
1. Tugevdada kogu koalitsiooni rolli riigireformi ellu viimisel. Riigireform toimub ainult siis, kui peaminister võtab selle elluviimise eest vastutuse ja kaasab aktiivsesse otsustamisse ka teised koalitsiooni võtmepoliitikud. Riigihalduse minister on teinud palju eeltööd ja väärib selle eest tunnustust. Tema töö ettepanekute ettevalmistamisel jätkub. Kuid riigihalduse ministri ja ametnike otsustamisel on nn klaaslagi ees. Kui koalitsiooni siht on suuri muutusi ellu kutsuda ja klaaslaest läbi murda, siis selleks on tarvis paremas positsioonis olevat poliitikut.
2. Liikuda reformiga kiiresti edasi, sest lähikuud on kriitilise tähtsusega. 2016. aasta sügis on otsuste langetamise vaatest kriitiline ajajärk. Kui lähemal ajal põhimõttelisi otsuseid ei langetata, siis läheb edasi kogu tähelepanu ELi nõukogu eesistumisele ja edasi kohalikele ning riigikogu valimistele ja riigireformi ei teostugi.
3. Kokku leppida prioriteedid, mida soovitakse saavutada. Soovitame kokku leppida 3-5 põhimõtet, millest valitsus reformiotsuste tegemisel lähtub ja millest ei taganeta ka siis, kui üksikud ministrid või ametkond vastu on. See aitab ennetada vaidlustesse takerdumist tehnilisemates küsimustes. Näiteks kui eesmärk on avaliku sektori palgal olevate töötajate arvu vähendamine, siis riik ei peaks eraturul pakutavatele teenustele konkurentsi pakkuma ja selleks kümneid uusi töötajaid palkama, nagu Eesti Rahva Muuseumis restoraniga plaanis on.
4. Minna edasi haldusreformiga – tegelda kohalike omavalitsuste funktsioonide ja rahastusmudeliga. Protsessiga on kaasnenud vastasseis ja kriitika, kuid reformile ei ole vaja pidurit panna. Energia on vaja suunata haldusreformi sisuliste küsimuste – funktsioonide jaotus ja rahastamine – lahendamisse. Üheks võtmeküsimuseks siin on näiteks riigimajade loomine – milliste asutuste teenused need koondaks? Kuidas riigimajad teenuste kättesaadavust aitaks tagada ja kuidas aitavad kaasa kaugtöökohtade loomisel jne?
Kolleegiumi hinnang sellele, kuidas on riigireform viimase kvartali jooksul on edenenud:
Haldusreform ja avalike teenuste korraldus
Hindamisperioodi peamise verstapostini jõudis koalitsioon juba juuni alguses – riigikogu võttis 7. juunil vastu haldusreformi seaduse. Selle sammu tähtsust on raske üle hinnata. Kuid seejärel valitsuse otsustamise hoog rauges ja edasi tegeleti pigem teisejärguliste teemadega.
Tõsiseks probleemiks on see, et valitsus ei jõudnud suveperioodil välja tulla ettepanekutega, mis haldusreformile tegeliku sisu annaks – milliseid avalikke teenuseid ja millisel riigi tasandil pakutakse ning kuidas neid rahastatakse? Kuidas tasakaalustada regionaalpoliitikaga haldusreformi negatiivse märgiga mõju?
Valitsus võttis kevadel teadliku riski, kui hakkas haldusreformi sasipundart harutama samm-sammu haaval, leppides esmalt kokku omavalitsuse suurusele esitatavad kriteeriumid (minimaalselt 5000 elanikku) ja reformi ajakava ning nähes ette sundliitmise võimaluse. Reformid nõuavadki otsustavust ja riskide võtmist ning valitsust võib selle eest tunnustada.
Teisalt: teadlik riskimise strateegia nõuab ka väga tugevat nö käed-küljes juhtimist. Valitsuskabinet (mitte ainult riigihalduse minister, vaid kogu koalitsioon!) oleks pidanud nobedasti asuma avalike teenuste pakkumise ja rahastamise süsteemi ning regionaalhalduse mudeli üle otsustama. Otsustamise etapis peaks võtmeroll seejuures olema peaministril. Avalike teenuste korraldamise eest vastutavad kõik ministeeriumid ja suured muutused saavad sündida keskselt juhitud koostöös.
Eesootav arutelu riigikohtus haldusreformi seaduse põhiseaduslikkuse üle on tervitatav, sest see survestab kiires tempos lahtistele küsimustele vastuseid otsima ja avalikkusele selgitusi jagama. Ka ametnikud vajavad poliitikutelt signaali, et mis kriteeriumidest lähtuvalt tuleks avalikke teenuseid reorganiseerida? Kas olulisem on kvaliteet? Kas selle nimel võib teha järeleandmisi füüsilises kättesaadavuses, tagades samal ajal e-teenustele ligipääsu kõikjal Eestis?
Riigiülesannete analüüs
Üheks riigireformi seisaku seletuseks on ka tagasihoidlik edasiliikumine riigi ülesannete ülevaatuse projektis. Ametnikud ja riigihalduse minister pakkusid hindamisperioodil valitsuskabinetile välja palju riigi ülesannete ja asutuste ümberkorraldamise ettepanekuid. Kümnest nn fookusvaldkonnast arutati augusti lõpus vaid kuue valdkonna ettepanekuid ja otsusteni jõuti veel vähemates küsimustes.
Nt eurorahade jagamisega tegelevate rakendusüksuste ühendamine ja ettevõtluse toetamise asutuste ümberkorraldamine takerdusid vaidlustesse. Ühed osapooled soovivad nn superüksuse loomist ja teised tahaksid pigem praegust olukorda säilitada. Lahenduse võtmed on poliitikute taskus, sest otsus taandub erihuvide tasakaalustamisele.
Riigi ülesannete analüüsis on edasi mindud pigem taoliste teemadega, mida juba kaua on ette valmistatud (nagu muuseumivõrgu korrastamine) või on otsused sündinud nö lihtsamates küsimustes (nagu nelja ministeerium ühishoones tugiteenuste ühendamine). Need on ametnike vaatest mõistlikud ja vajalikud sammud. Kuid aitavad vähesel määral kaasa Eesti riigi põhiprobleemide lahendamisele, nt rahvastiku vananemisest, töötajaskonna vähenemisest ja riigieelarve piiratusest tulenevale survele avalike teenuste rahastamisel.
Avaliku debati sisukus
Reformi teostamisel on oluline roll ka avalikkuse hoiakutel. Ükski suurem reform ei sünni nii, et algsetest eesmärkidest ei ole kõrvalekaldeid. Eksimused on tegutsemise loomulik osa. Mõistkem siis, et poliitika on hea ja halvema vahel valimise kunst, otsustamine on raske töö ja poliitikudki vajavad tuge. Tähtis roll on siin ajakirjandusel, kes võiks püüda kriitika tegemisel eristada suuri ja väikeseid vigu. Mõnikord, kui mõni asi hea tulemuseni jõuab, on vaja tegijaid ka tunnustada.
Loe lähemalt, millised otsused ja protsessid mõjutasid Riigireformi Radari hinnet:
Kvaliteetsed avalikud teenused
Mõjus poliitikakujundamine ja elluviimine
