Koolivõrgu otsuseid pole mõistlik teha olukorras, kus eeldatavasti haldusreformi käigus omavalitsuste piirid muutuvad.
Kolga-Jaani vallas on valitsuse algatatud haldusreform omavalitsuse koolivõrgu korrastamise plaanidele piduri peale tõmmanud, võis hiljuti ajakirjandusest lugeda. See on üks näide, miks pole otstarbekas enne üldisemat, tervet riiki puudutavat reformi hakata ellu viima valdkondlikke ümberkorraldusi.
Haldusreformi tulemusel ilmselt muutuvad kohalike omavalitsuste (KOV) piirid ja hallatavad regioonid ning selles kontekstis vajaks ümbervaatamist mitte ainult haridusvõrk, vaid tõenäoliselt ka teised teenused, nt tervise- või sotsiaalteenuste pakkujad.
Valdkondlik vs. üldine
Kui Kolga-Jaani on võtnud nõuks haldusreformi tulemused ära oodata ning seejärel haridusvõrgu otsused teha, siis riik ise eri valdkondades sellest põhimõttest lähtunud ei ole. Üks näide on riigigümnaasiumide rajamine, kus haridus- ja teadusministeerium (HTM) on koolide asukohad ära otsustanud, sõltumata haldusreformi tulemustest.
Tõsi, riigigümnaasiumide rajamise valik tehti enne 2015. aasta valimisi, kuid ka pärast seda, kui haldusreformi küsimuses oli koalitsioon käed löönud, toimetas HTM haldusreformist sõltumata edasi.
Siiski ei saa ministeeriumile ette heita tegutsemist oma kokkulepitud strateegiliste eesmärkide elluviimisel, sest elukestva õppe strateegia, mis näeb ette riigigümnaasiumide rajamist, on samuti valitsuses heaks kiidetud (2014). Seda eriti olukorras, kus haldusreformi üritatakse teha juba aastaid.
Aga kui haldusreformi tulemusel selgub, et oleks olnud loogilisem rajada kool hoopis teise kohta? Mõnes piirkonnas peab riik edukalt gümnaasiumi ka väljaspool keskust (nt Nõo, Noarootsi), osutades, et ilmtingimata ei pea gümnaasium linnas asuma. Praegusel juhul võtab riik gümnaasiume rajades omavalitsustelt iseotsustusõigu-se ära ning KOVid peavad oma otsuseid tegema olukorras, kus riik on juba otsustele omad piirid seadnud.
Riigi koordineerimata tegevus kahel rindel – halduskorraldus ja haridus – on murettekitav põhjusel, et kohati soovitakse saavutada risti vastupidiseid tulemusi. Kahe reformi vastas-suunalisus tõuseb esile näiteks avalike teenuste kvaliteedi ning omavalitsuse võimekuse puhul. Riik on need kaks teemat haldusreformi keskseteks seadnud.
Hariduse kvaliteet on ka riigigümnaasiumide rajamisel esikohale tõstetud, kuid sageli unustatakse n-ö mündi teine külg. Värvates piirkonna parimad õpetajad riigigümnaasiumides-se, võib samal ajal riik negatiivselt mõjutada sama piirkonna põhikoolides pakutava hariduse kvaliteeti, sest paljudes kohtades on õpetajad seni töötanud nii põhikooli- kui ka gümnaasiumiastmes.
Seega võib tekkida olukord, et riigigümnaasiumi rajamisel põhihariduse kvaliteet mitte ei tugevne, vaid hoopis nõrgeneb, sest põhikoolid jäävad oma parimatest õpetajatest ilma.
Riik hakkab gümnaasiume pidades kohalike omavalitsustega tööjõu mõttes konkureerima, kahandades seejuures omavalitsuste võimekust ise haridust pakkuda. Näeme, kuidas üks valdkondlik reform toimub omasoodu ja eraldiseisvalt üldisest suuremast pildist. On põhjust küsida, kas riik ei peaks siiski eri valdkondades ühtset sammu astuma.
Koolivõrgu korrastumise vaates on aga omavalitsuste ühinemisel ka oluline positiivne külg. Praxise 2014. aastal koostatud analüüs osutas selgelt, et ühinenud omavalitsused on varmamad tegema ära vajalikud koolivõrku puudutavad otsused ning leidma uuele omavalitsusele sobivad lahendused.
Kui varem võitles iga omavalitsus oma kooli säilimise eest, siis ühinemise järgselt saabub suhteliselt kiiresti selgus, et kõiki koole pole otstarbekas käigus hoida. Langetada tuleb valusaid otsuseid, hinnates omavalitsuse vajadusi ja võimalusi. Seejuures on esmatähtis, et esiplaanil oleks ikka lastele pakutava hariduse kvaliteet.
Kuidas edasi?
Kolga-Jaaniga samas olukorras olevatele kohalikele omavalitsustele soovitaks kindlasti koolivõrku arendades oodata ära haldusreformi tulemused, et siis uutes haldusüksustes otsustada, kus ja milliseid haridusasutusi pidada. Uued haldusüksused annavad täiesti uue vaate praegusele koolivõrgule.
Riigilt ootaks edaspidi, et eri valdkondade poliitikad käiksid ikka ühte jalga, mitte ei töötataks üksteisele vastu. Tegu on siiski ühe ja sama Eestiga.
Hariduse vallas on riik kavandanud pakkuda õpetajatele toetust, et võimaldada neil ümber õppida mitme aine õpetajaks ning seeläbi tööjõupuudust leevendada. Ilmselt korrastub ka veel koolivõrk üksjagu, mille tulemusel tööjõudu vabaneb.
Siiski tasuks HTMil riigigümnaasiumide reformi mõjul erksalt silma peal hoida.
Samuti ootaks mõne aja pärast ülevaadet sellest, kuidas kahe reformi tulemusel on personali hariduses vähemaks jäänud, mis on ju riigireformi üks eesmärkidest.
Artikkel ilmub algatuse Riigireformi Radar raames. Lisainfo: www.reformiradar.ee
LAURA KIRSS
Praxise haridusekspert ja juhatuse liige
Maaleht, 17.03.2016
