Olukord:
WHO standardite kohaselt kvalifitseerub Eesti olukord HIV-epideemiaks, mis ähvardab paljusid ühiskonnagruppe ja omab negatiivset mõju ka riigi SKP-le.
2015. aastal diagnoositi Eestis 270 uut HIVi nakatumise juhtu. Iga HIVi nakatunu vajab elukestvat ravi, mis maksab Eesti riigile täna ühe nakatunu kohta ligi 5000 eurot aastas, iga-aastane ravikulu suurenemine on seega ligi 270×5000 eurot ehk 1,35 miljonit eurot. Kokku on Eestis diagnoositud üle 9000 HIVi kandja, hinnanguliselt on neid aga üle 12 000. Uute nakatumiste sagedus on Eestis kaheksa korda kõrgem kui Soomes. Eesti keskmine HIVi nakatuja on vanuses 30+ heteroseksuaalne inimene.
Milliseid probleeme tahetakse/tuleb leevendada?
HIV epideemia kaasus näitab Eesti poliitikakujundamise ja elluviimise nõrkust. HIVi ennetamisele ja ravimisele on ainuüksi sel aastal eraldatud 14 miljonit eurot. Eeskätt keskendutakse leviku pidurdamisele süstivate narkomaanide seas ning viirusekandjatele suunatud teenustele, oma väike aga kindel koht on ka HIV-testimisel. Ka aastateks 2017-2020 taotleb Sotsiaalministeerium HIV/AIDS raviks ja ennetuseks lisavahendeid just eelnimetatud sihtrühmadele suunatud tegevusteks. Samas tuletame meelde – keskmine HIVi nakatuja Eestis on 30ndates eluaastates heteroseksuaalne inimene, tavaline kodanik, kes on HIVi nakatunud kõige tõenäolisemalt seksuaalsel teel. Seega – probleemi raskus ja rakendatavad meetmed ei ole kooskõlas ega proportsionaalsed.
Ida-Virumaal levib väidetavalt käitumine, kus HIVi nakatunud inimene lõpetab ravimite tarvitamise seetõttu, et muidu tema tervise seisund paraneb ja ta jääb ilma puude astmest (ja sellega kaasnevast toetusrahast). Ravimite võtmata jätmisega süveneb aga haigus, suureneb risk ravimiresistentsusele, millega kaasneb suurema rahaline koormuse ühiskonnale. Kui see väide on tõene, siis on see hoiatav näide praeguse poliitika mõjust ja kinnitab vajadust läbimõeldumaks poliitikakujundamiseks.
Tervisepoliitika (mida HIV epideemia leevendamine kahtlemata on) ettevalmistamise ja rakendamise vastutus on eeskätt Sotsiaalministeeriumil ja tema valitsemisala asutustel. Sotsiaalministeeriumil on enim andmeid, ressursse ja oskusteavet teemaga tegelemiseks ning ministeeriumil on eksisteerivad võrgustikud osaliste koostöö koordineerimiseks.
Sestap on kummastav töö- ja tervishoiuministri Jevgeni Ossinovski kiri põhiseaduskomisjonile, milles ta toetas HIV erikomisjoni loomist Riigikogus. Sisuliselt palus minister parlamendilt toetust nende ülesannete täitmiseks, millega ta peaks ise toime tulema. Kui ettepaneku taga on lootus, et erikomisjon suudaks Sotsiaalministeeriumiga senisest enam ühte sammu käima panna Haridus- ja Teadusministeeriumi (peaks tegelema ennetusega noorte seas) ja Justiitsministeeriumi (vastutab vanglates osutatavate teenuste eest), siis on see vaid vastutuse ära veeretamine.
Sotsiaalministeeriumil on ka täna võimalus teha koostööd teiste ministeeriumidega, sh moodustada valdkondlikke komisjone ning tõhustada koostööd ja parandada kommunikatsiooni eri asutuste ametkondade vahel. Arvestades erinevate terviseprobleemide ennetamise ja leevendamise keerukust, on koostööd teiste ministeeriumidega vaja enamuse rahvatervise probleemide lahendamiseks. Selleks ei ole mõistlik moodustada riigikogu erikomisjoni, vaid suurendada ministeeriumi enda võimekust teiste asutustega koostöö tegemiseks.
Milline on mõju riigireformi erinevatele telgedele?
• Kvaliteetsemad avalikud teenused: Paigalseis. Kuigi tasuta HIV ravimid on garanteeritud kõikidele nakatunutele, on palju probleeme ravi järgimisega (nakatunud katkestavad ravi), ja raviga seotud tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja kasutajasõbralikkusega (eriti Ida-Eestis). Samuti on jätkuvalt üleval küsimus, kuidas ühiskondlikul tasandil epideemiat ohjeldada – vaja on süsteemsemat lähenemist, mh ümberorienteerumist riskigruppides, suuremaid investeeringuid seksuaalsel teel leviku pidurdamiseks ja HIV-nakatunute stigma vähendamiseks (eelkõige tervishoiusüsteemis).
• Mõjus poliitikakujundamine ja tõhus koordineerimine: Paigalseis. HIV kaasus on näide olukorrast, kus senine poliitika ei ole loodetud tulemust andnud, kunagised valearvestused on toonud kaasa probleemide kuhjumise ja epideemia kulud (eelkõige ravile) kasvavad iga aastaga. Poliitikat tuleb oluliselt korrigeerida, et muutusi saavutada. Kui seda suudetakse teha, siis võib mõju positiivseks pöörata. Hetkel on probleem küll tõstatatud, aastatega on saavutatud teatav olukorra paranemine, kuid epideemiat ei ole suudetud Eestist 15 aastaga välja juurida. Loodetavasti tehakse järeldused, kui tänavu valmib HIV ja AIDS riikliku strateegia lõpphindamise raport. Teiseks on ilmselge läbiv probleem nn silotornid – eri ministeeriumite töö ei ole piisavalt koordineeritud ja uue erikomisjoni loomine seda probleemi suure tõenäosusega ei lahenda.
• Jõukohane ja heas vormis riik: Tagasiminek. Uue erikomisjoni loomine tooks kaasa täiendava kulu, selle raha võiks suunata nt sotsiaalministeeriumile HIV valdkonna spetsialisti palkamiseks (hetkel on HIV vaid ühe ametniku ülesandeks teiste ülesannete kõrval). Alternatiiv võib olla ka raha eraldamine andmekogumise parandamiseks või kulutõhusate ennetustegevuste elluviimiseks. Hoides kokku vahendeid ennetustegevustelt, jätkub iga-aastane mitmesaja uue nakatunu lisandumine, mis toob tulevikus kaasa aina suuremad kulud. Kui tervishoiusüsteemis ei suudeta tagada HIV-nakatunute piisavalt head ravijärgimust, võivad kulud veelgi kasvada, sest kasvab raviresistentsete nakatunute hulk, kelle ravimine on keerulisem ja suremus kõrgem. Ja mida enam on nakatunute seas tavalisi tööl käivaid ja makse maksvaid inimesi, seda suurem on negatiivne mõju majandusele.
• Professionaalne inimeste ja ressursside juhtimine: Tagasiminek. Eri ministeeriumite töö ei ole piisavalt koordineeritud ja uue erikomisjoni loomine seda probleemi suure tõenäosusega ei lahenda.
• Riigireformi elluviimine: Paigalseis. HIV epideemia on näide, mis juhtub kui poliitikakujundamise ja riigiasutuste omavaheline koostöö tase on nõrk ja valearvestuste tõttu kannab riik hiljem kahju.
Soovitused poliitikakujundajatele
Lühidalt, parlamentaarse erikomisjoni võib luua, kuid valitsus peab suutma põhjendada, miks erikomisjoni loomine on vajalik, sh mille poolest erineb HIV teistest intersektoraalset lähenemist nõudvatest rahvatervise probleemidest, mille leevendamiseks ei ole erikomisjonide loomist vajalikuks peetud. Soovitame tõsiselt võtta sel aastal valmivat HIV ja AIDS riikliku strateegia lõpphindamise raportit ja poliitikat korrigeerida.
Taust
Veebruaris 2016 saatsid Ühendkuningriigi, Soome ja Ameerika Ühendriikide suursaadikud pöördumise riigikogu põhiseaduskomisjonile. Diplomaadid kutsusid Eestit üles HIV epideemia ulatust tunnistama ja looma riigikogus probleemi lahendamisele pühendunud erikomisjoni. Taoline välisriikide esindajate sekkumine Eesti siseküsimustesse ei ole küll erakordne, kuid on siiski ebatavaline.
Saadikute kirja peamine sõnum oli see, et Eesti riik ei ole HIVi levikule suutnud piiri panna. See kahjustab terve ühiskonna tulevikuväljavaateid ja mõjutab meie naabreidki. Probleemi tõsidust ei eita ka rahvatervisega tegelevad ametkonnad. Peaaegu kõik osapooled leiavad, et olukord on hull. Ainult otsustajad ei taju probleemi sedavõrd suurena, et end nn rajasõltuvusest lahti raputada ja midagi teistmoodi teha, sh senisest rohkem koostööd teha. Epideemia olukorraga ollakse harjunud.
Autorid:
Andrus Loog, Eesti Eratervishoiuasutuste Liidu juhatuse liige
Laura Aaben, mõttekoja Praxis tervisepoliitika analüütik
